Mereranna otsimine

Mererand on Pisale päris lähedal,umbes 10km piki Arno jõge. Oleme teinud mitu üritust merele lähenemiseks, käisin korraks Marina di Pisas, kust jookseb Livorno poole tihedalt asustatud ja tasuline rannajoon. Marina di Pisasse põikasin rattaga ainult hetkeks ja siis tagasi, tee peal leidsin sellise huvitava asja nagu värske piima automaadi ühe lauda küljes.

Hoopis põnevam aga tundus kaardi peal hoopis teisel pool Arno jõge paiknev hõredalt asustatud ja loodusest lokkav piirkond. Otsustasime ühel päeval, et murraks sealt läbi ja liiguks mere äärde. Rattaga kaardil olevat teed pidi liikudes jõudsime aga 5km enne merd kõrge aiani, milles oli automaatselt avanev elektriline värav, kaamera ja pilu kiipkaardi jaoks. Uksel oli mitmeid erinevaid silte, millest ei osanud kindlaid järeldusi teha.

Lähedal askeldasid mõned vanemad inimesed oma aiamaal ning uurisin, et mis värk on. Vastuseks sain minu jaoks lihtsustatud itaalia keeles, et seal on loomad, lisaks on see presidendi oma ning sinna normaalsed inimesed ei saa. Kahtlane värk arvestades, et google mapilt paistab seal lausa küla olevat, tõsi nimega La Palazzina, lisaks sõitis mitu autot meie sealviibimise ajal väravast läbi. Heaküll presidendil on hea maavaldus seal.

Ühel hilisemal päeval uurisin internetist asja ning veebilehte http://www.parco-sanrossore.it/ lugedes jõudsin järeldusele, et see presidendi maa ei tohiks tervet mereäärt hõlmata, ning paar km põhja pool on juba San Rossore park. Võtsime rattad ning sõitsime mööda suurt autoteed antud pargi sissepääsu poole. Mõlemal pool autoteed olid hobuste rajad ning mitmed hobusekasvandused. Täiesti ootamatult, keset entusiastlikku pedaalisõtkumist katkestas tee tõkkepuu ning selle kõrval asus maja – külastuskeskus.

San Rossore parki piirav jõgi

Parki piirav jõgi

Rääkisin asutuse teenendajaga – sain teada, et parki on võimalik siseneda, kuid minna ainult restorani ja tagasi, loodus on suletud ning avatud ainult laupäeval ja pühapäeval. Ja kui küsisin, et kuidas mere äärde pääsuga oli, vastas informeerija naerdes, et oi sinna küll ei saa, meri on täiesti presidendile reserveeritud. Mere äärde pääseb 20km põhja poolt, seal asuv pargi sektsioon pidi avatud olema iga päev ning eksisteerib võimalus minna mere äärde.

Uurin netist, et kuhu me sattunud oleme

Uurin netist, et kuhu me sattunud oleme

Tekkis teatav trots ning otsustasime üle põldude sõita ning uurida, millised selle pargi piirid on, ning ehk algab see nn. vabam osa juba märksa varem. Jõudsime varsti parki piirava jõeni ning jalutasime piki seda edasi. Loodus oli tõepoolest võimas, lopsakas džungel, erinevate lindude karjed ja loodusehääled. Must ebatervislik vesi ja võõrad haisud. Mitmeid uhkeid linde lendas piki kraavi, meid nähes nad põgenesid paaniliselt, ilmselt pole neil siinkandis põhjust inimest siiski usaldada.

Fiume Motro

Fiume Motro

Edasi jalutades peatas meie edasi liikumise sünge haisev jõgi – Fiume Morto – Surnud jõgi. Tegime selle ääres süüa ja korjasime mõned šampinjonid, veidra meeleoluga koht piknikuks.

Metsik loodus ja äraspidine jõgi – voolas merest eemale Pisa poole. Ühes kohas lisandus veevoolu helekollane triip, nagu mingi sõjaaegne kemikaalitünn lekiks jõe põhjas.

Väike söök

Väike söök

Itaalias on väga raske käia selleks sisse töötamata radu, küll takistavad okasroosikesed, küll inimeste arusaamatus, ka siit ei olnud kuidagi võimalik merele läheneda, kõik oli ära piiritletud, ning see paradiisiaiast välja jääv osa oli selline kahtlase ebatervisliku auraga.

Ratas jões

Ratas jões

This entry was posted in Reis. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *