San Guiliano Terme – Monte Castellano

Pisast paistavad väga ahvatlevalt mäed. Õigupoolest, kui mägesid ei paistaks, jääks Pisa kangesti lamedaks. Mägedesse saab vaatama minna võttes rongi ja sõites 7km San Guiliano termidesse.  Olen lugenud kuskilt seina pealt, et antud termid on populaarsed olnud juba ajal, kui valgustatud reisijad Euroopas mittelinnalisi elamusi otsisid. See tähendab mitmeid aastasadu turismi.

Läheme rongilt maha, rong on jaamas enam kaldus, kui Pisa torn halvematel päevadel. Rongijaam on tühi ja kõle, silt juhatab, et teisel korrusel on turismiinfo. Läheme sinna, seal istub üks rõngastatud DMi subkultuuri tüüp ja informeerib meid lahkelt asjaoludest. Otsin kaarti, seda ta meile ei paku. Küll aga igasugustele küsimustele vastuseks saame mitmeid brožüüre. Otsides uusi brožüüre leian letilt ka kaardi – väga korraliku mägede kaardi kõrgusjoonte ja jalgradadega. Informaator vabandab, et tegelikult töötab tema girlfriend seal, et tema on lihtsalt asendaja ja ei tea midagi, küsib meilt 3€ kaardi eest. Arvestades, et kaardi peale on kirjutatud 6€ on see päris hea kaup. [singlepic id=54 w=320 h=240 float=right]

Jalutame kesklinna, see on väga mõnus linn, pisike, rahulik. Keskplatsi ääres on mitmed poed, kus inglise keele peale vaadatakse tõredalt, itaalia keeles rääkimine teeb müüjad veidi sõbralikumaks. Platsi ees on kohe kuulsad termid ise. Aias kasvavad ilusad apelsinid. Termides on tänapäevalgi SPA, loen hinnakirja, ainus normaalse hinnaga tehing on silmade värvimine 25€.

Kaart käes otsime märgitud jalgsirada ning ronime mäkke. Ühes oliiviaias teeme ka väikse pikniku. Siis jätkub ronimine, peale mõningase okasrooside, klaasikilluhunnikute ja varemete vahel turnimist jõuame ka märgitud jalgrajale. Tõusu on paarsada meetrit ja see võtab üle pika aja päris hästi võhmale.

[singlepic id=56 w=320 h=240 float=left] Üleval viib mõnus rada piki mäekülge edasi, kaardil on sinnapoole märgitud koobas ja mingi arheoloogia. Läheme jalutame edasi ja jõuame mahajäetud majadeni. Viimased on kaetud okasroosikestega [singlepic id=58 w=320 h=240 float=left], maa sisse on ehitatud mitmed kaevu või veekogumismahuti taolised asjad. Jõuame vana sildini, mis ütleb, et tehase territooriumile on keelatud siseneda, aia sees aga ootab meid mahajäetud villa, koos turistidele mõeldud infotahvliga. Siin asus nn. poolaka villa, kus üks härra oli eelmise sajandi alguse poole elanud ja tegutsenud, tegelenud teadusega ja ilmselt ülikenast kohast vaatega Arno orule rõõmu tundnud. Nagu ikka kombeks oli silti ka natuke haavlitega lastud ja markeriga soditud.

Infotahvlil on pilt freskost, mis kujutab endast meduuse ja muid mereloomi, väike katkend sellest on ka reaalsetes maja varemetes veel alles. Pildi juurde on aga soditud – kuradi bastardo, narris loomasid. Sellised mõtted.

[singlepic id=41 w=300 h=210 float=left] [singlepic id=40 w=300 h=210 float=right] Päike paistab ja väike päevitamise ja surfamisepaus maja hoovis on absoluutselt kohustuslik. Käti korjab väikseid punaseid õunalaadseid ja ka uurimiseks paar muud marja. Villa varemetes elab aga jube volask madu, väga veenva džunglihäälena kostab see, kuidas ta majas kasvavat puud pidi alla sahiseb, üle uksemademe voolab ja põõsaste poole kaob.

[singlepic id=39 w=320 h=240 float=left]Varsti tuleb hoovi üks üksildasena näiv itaallane, matkakepid käes ja luusib ringi. Teen temaga juttu ja uurin asjaolusid. Sain teada, et tegemist on siin jalgsimatkade korraldajaga, kes nüüd omaette mäe otsas ringi seikleb. Seetõttu oskab ta anda aga head informatsiooni. Nimelt punased marjad on üksmaripäevas-marjad, millest hiljem juttu teen ning parim etruskide arheoloogiline sait on siinsamas mäe otsas.

Vana kindlus, mille peale keskajal ei ole midagi ehitatud erinevalt teistest küngastest siinkandis. Siin pidada ka kaevatama. Lisaks pidi lähedal asuma ka Mirteto mahajäetud küla, mis pidi ilus olema(millest ka hiljem juttu tuleb) Lisaks pidi siin üleval olema koobas, aga väga ohtlik ja sügav, sissejuhatuseks pidi 30m otse alla langust olema. Keegid isa ja poeg olla seal 50 a. tagasi hukka saanud ning sestap on koobas lukus. Ning võti pidi olema Pisas koopauurijate klubis. Vot sellised lood.

Kirume siis veidi itaallaslikku kommet kõik kohad ilusti tsiviliseerituna hoida ja mõtleme, et kui ohtlik üks koobas ikka olla saab. Läksimegi kohe olukorda kontrollima,  kui ka koopa ees on suur rauduks, jääb see niivõinaa tee peale etruskitele külla.

[singlepic id=43 w=320 h=240 float=left] Asjaolud osutusid aga hoopis teistsuguseks. Nimelt uks on rohelisest traadist aia küljes, ja kuigi lukus, on kohalikud speleoloogiahuvilised aia pikali tallanud. Koopale ligi pääsu ei takistanud miski – aga koobas ise oli tõesti hirmus. Maa sees haigutas üks mitte-liiga-suur auk, kust vaatas vastu suurejooneline tühjus. Hakkame taipama, et maa meie alt on õõnes ja oleme justkui hiiglasliku pudeli suust sisse piilumas. Pika kõõritamise peale harjusid silmad ja kuskilt kaugelt sügavikust hakkas paistma mingi hunniku otsas vedelevad paar kivi. Väga vinge.

Ümberringi on ka teisi roheliste aedadega piiratud alasid ja kuigi nendes paistab vaid võsa on needki ilmselt kiired käigud allilma.

Aga etruskitele külla. Etruskid olid oma hea maitse kohaselt leidnud ehk isegi veel vahvama koha pesitsemiseks kui poolakas. Nende vanad kaitserajatised olid arheoloogide poolt osaliselt välja kaevatud, osaliselt on aga alles ka hilisemad rajatised, mis on risti vanade peale ehitatud. [singlepic id=44 w=320 h=240 float=left] Lahe on aga ilmselt aastaid tagasi ootamatult pooleli jäänud arheoloogide kaevand. Paar käru roostetab selle keskel ning kaevandipindasid katvatest rohelistest koormakatetest kasvavad läbi kõiksugused taimed. Kogu maa on potikilde täis, samuti erinevaid müüristruktuure.Vaatame veidi ringi ning otsustame enne õhtu saabumist tagasi rongi peale minna.

Mäest alla jalutamine on maaliline ja mõnus nagu ikka, lisasime aga sammu, sest avastasime, et päikese loojudes lähevad kõik tsiviliseeritud elukad koju ära. Päikese käes olles olid kõik sipelgate kiirteed täis aktiivset sagimist, varjus aga tunglesid nad oma linnade ukse taga. [singlepic id=48 w=320 h=240 float=left]

Tagasi läksime väikse tiiruga, suhtlesime ühe Genoast pärit paariga, kes oli mures, et me veel nii hilja mägedes oleme ja jalutasime tagasi San Guiliamo Termidesse. Linna saabudes jõudsime kohalikku kolosseumi, mis oli aga linna poolt suletud. Küll aga oli kolosseumis äge buss. [singlepic id=53 w=320 h=240 float=left]

Pimeduses väike tiir ka S. G. Termides ja rongiga Pisasse.

[nggallery id=2]

This entry was posted in Arheoloogia, Fotod, Reis. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.