Tindaya mägi

Tindaya on Fuerteventural geoloogiliselt vanim, erinevast kivimist teravatipuline mägi. See on kohalikus rahvasuus tuntud kui guanchede – eurooplaste-eelsete elanike pühapaik. Siin olevat olnud ohvrikoht ning seda peetakse pühana hinnas ka tänapäeval. Seetõttu on mägi ka Hispaania kaitstava kultuuripärandi nimekirjas.

Üks surnud kunstnik soovib aga oma poja ja kohalike poliitikute abiga aga mäe seest tühjaks õõnestada.

Kunstnik soovib endale püstitada grandioosse mälestusmärgi – hiiglasliku õõnsuse, kuhu inimene saab sisse minna ja imestada, kui suures ruumis ta on. Kui ta veel elus oli otsis ta maailmast endale mäge mida õõnestada. Fuerteventura poliitikud aga, olles samal ajal ka kaevandustöösturid, kuulsid sellest ja pakkusid mäge talle – tühjaks õõnestada võivad nad selle oma kulu ja kirjadega. Kuigi mägi on kaitse all, siis kultuuriväärtuse arendamise nimel… Kivi aga millest mägi tehtud on, on kallis, väljakaevandatav hulk tooks sisse üle 200miljoni €.

Ja selle veidra kompoti tulemusel ollaksegi praegu seisus, et kunsti nimel tühjendatakse antud mägi ära, võimuesindajad saavad raha ja kohalikele jääb katkine maastik. Heaküll, niipalju siis siinsest muinsuskaitsest ja kavalatest bisnismännidest – pikem jutt sellest on näiteks siin: http://www.guardian.co.uk/travel/2000/feb/12/canaryislands

Käisime ka mäe otsas ronimas. Mägi on tõesti päris äge, erineb ümbritsevast maastikust nii materjali kui ka leiduvate taimede poolest. Siin pesitsevat ka üks lennuvõimetu lind, keda küll ei õnnestunud kohata, erinevalt kohalikest lennuvõimelistest kitsedest.

Arheoloogiliselt on mägi erikuradi lahe, uurimata, rüüstamata, väheste turistidega. Selle otsa on küll kaardil märgitud matkarada tippu, kuid reaalsuses peab igaüks ise oma kitseraja leidma mida pidi kaljudel kõõluda. Mäe tipus aga joonistusid välja kaks ülimalt stiilipuhast altarikohta, keset altarit ookripunane rahn. Arvasin ,et sellised asjad eksisteerivad ainult arvutimängudes ja National Geographicu presentatsioonides. Altarikohtadel ja nende all vastavalt vete voolusuunale vedeleb fossiliseerunud luutükke ja kiviaegset keraamikat. Lisaks on mägi kaetud kivisse graveeritud jalajälgedega, mis kõik ühes suunas vaatavad.

Jalajälgi pandi eurooplase poolt tähele alles 1978 a. ning kohalikud all külas ei tea mäest samuti suurt midagi.

Vot selline huvitav lugu. Peaasi, et keegi postitusest improviseerituna ei arva nüüd, et peaks sinna üles tükikesi korjama minema.

This entry was posted in Arheoloogia, Fotod, Reis. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *