Ilmateade novembrist

Täna Jupiter ehmatas. Astusin just välja arheoloogia instituudi esisest kangialusest tänaval voolavasse vihmavette, kui taevasse lõikus sinine nool ja jõletum jõmakas litsus vihmavarjude all patseerivad ehmunud näod seina ligi. Astusin kangi alla tagasi ja vaatasin natuke oavart ja tänavakividel voolavaid voogusid, nuusutasin ega osooni ega kärsahaisu pole tunda.
Ilm on siin vahelduv, mustade pilvede vahelt paistab päike, õhtul jalutades oli pool taevast sinine, pool tume. Taamal lillakas valguses paistavad vihmapilvedesse mässitud Pisa mäed, näen täna seal ühes maste täis kommunikatsioonikeskuses majakat vilkumas. Jube ilusad värvid.
Arno on tõusnud mitu meetrit ning kihutab võimsa tempoga. Tee pealt on ta kaasa haaranud suve jooksul kogunenud prahti, plastikut ja puid ja viib seda merele seedimiseks.
Kontrastid on tugevad, loodus möllab, selline ilm meeldib.